Vöötkoodiskannereid on mitut tüüpi, uusimad neist on pihuarvuti vöötkoodiskannerid.
Levinud tasapinnalised vöötkoodiskannerid koosnevad tavaliselt valgusallikast, optilisest läätsest, skaneerimismoodulist, analoog{0}}digitaalmuundurist- (ADC) ja plastkorpusest. Nad kasutavad fotoelektrilisi komponente tuvastatud valgussignaalide teisendamiseks elektrilisteks signaalideks, mis seejärel ADC abil digitaalsignaalideks teisendatakse ja töötlemiseks arvutisse edastatakse. Kujutise skaneerimisel valgustab valgusallikas pilti ning peegeldunud valgus läbib objektiivi ja koondub skaneerimismoodulile. Skaneerimismoodul teisendab valgussignaali analoog--to-digitaalsignaaliks (st pingeks, mis on seotud vastuvõetud valguse intensiivsusega), mis näitab selle piksli halltoonide taset. Seejärel muundab ADC analoogpinge tagasi digitaalseks signaaliks, mis edastatakse arvutisse.
Värvid kvantifitseeritakse RGB värvigamma 8, 10 ja 12 biti abil, mis tähendab, et signaal töödeldakse nende bitisügavustega kujutise väljundiks. Suurem bitisügavus tähendab rikkalikumat pildi detaili ja sügavust, kuid värvivalik ületab inimsilma võime värve eristada. Seetõttu tekitab suurema bitisügavusega vöötkoodiskanner äratuntavas vahemikus sujuvama värviülemineku ja kuvab rohkem pildi detaile.
